Elevanditeraapia

Refereeris: Talvi Toom
Tegevusteraapia I kursuse üliõpilane

Thai Elephant-Assisted Therapy Programme ehk Tai Elevanditeraapia Programm korraldas katse uurimaks elevanditeraapia võimalikku mõju Downi sündroomiga lastele. Täpsemalt uuriti teraapia mõju laste tasakaalu hoidmisele, rühile ja peenmotoorika arengule.

Loomateraapiat peetakse efektiivseks meetodiks inimese füüsilise, sotsiaalse, emotsionaalse ja kognitiivse arengu parandamiseks. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Downi sündroomiga laste sündide arv hüppeliselt tõusnud. Neil lastel on lihastoonus madal, liigesed aga väga liikuvad. Kaasneb ka vaimne alaareng erinevates raskusastmetes, mis otseselt mõjutavad nende igapäevast elu ning õppimiskogemust. Varajane sekkumine ja teraapia on oluline, kuna see võib parandada oluliselt Downi sündroomiga lapse motoorika arengut ja õppimisvõimet.

Teraapias otsustati kasutada just elevante seetõttu, et lapsed on erinevatest lauludest, juttudest ja raamatutest selle loomaga juba eelnevalt tuttavad. Lisaks on Tais kohapeal olemas valik hästi treenitud elevante, kelle kasutamine aitab juurutada elevanditeraapia osatähtust Tai ühiskonnas.

Downi sündroom on kromosoomhaigus, millega kaasnevad erinevas raskusastmes diagnoositud neuroloogilised ja kognitiivsed häired. Downi sündroomiga inimestel võib esineda tasakaaluhäireid ja olla probleeme rühiga.

Uuringus osales kokku kuusteist last, kes pidid vastama järgmistele tingimustele:

  • diagnoositud on Downi sündroom;
  • õpivad esimeses kuni kuuendas klassis;
  • saavad aru lihtsamatest käskudest ning suudavad selgelt väljendada oma vajadusi;
  • neil ei tohi olla raskeid emotsionaalseid probleeme ja käitumishäireid;
  • neil ei ole olnud haigushooge;
  • suudavad kaasa teha kõik ettenähtud 16 teraapiasessiooni.

Lapsed jagati kahte kaheksaliikmelisse gruppi. Üks grupp elas tavapärast koolielu edasi, teine grupp sai lisaks elevanditeraapiat kaks korda nädalas, kaheksa nädala jooksul. Teraapia käigus tegelesid lapsed elevantide söötmisega, ronisid neile selga ja seejärel seljast maha ning tegelesid ka lihtsamate, jõukohaste talitustöödega.

Enne ja pärast teraapiat tehtud testide tulemusi võrreldes selgus, et kõige rohkem arenesid peenmotoorsed oskused ning ühtlasi märgati ka laste suurenevat iseseisvust. Tasakaalu hoidmise ja rühi paranemise suhtes suuri muutusi ei täheldatud. See võis olla põhjustatud gruppide väiksusest, vaid kahetunnistest sessioonidest ja mõningatest vahejuhtumistest, mis teraapiagrupiga aset leidsid. Näiteks, kaks last puudusid haiguse tõttu mitmest teraapiast, mis omakorda võis mõjutada teraapiajärgselt teostatud testide tulemusi. Lisaks vajasid kaks last teistest enam aega elevantidega harjumiseks, mistõttu nad ei saanud terve esimese nädala elevantide selga ronida. Esines ka mõningat kõrgusekartust ja hirmu elevandi londi ees.

Siiski läks elevanditeraapia asja ette. Elevandid olid lastele tegevuse juures suureks motivaatoriks. Hoolimata sellest, et laste tasakaalu ja rühi hoidmine ei paranenud oluliselt, kasvas nende tegutsemistahe, mis omakorda võib aja jooksul viia tegevusvõime tõusuni.


Kasutatud kirjandus

Satiansukpong, N., Pongsaksri, M., Sasat, D. (2016). Thai Elephant-Assisted Therapy Programme in Children with Down Syndrome. Occupational Therapy International, 121-131.

Foto: http://7-themes.com/collections/elephant-wallpapers/4432036/

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s