Kulgemine ja tegevusteraapia

Refereeris: Triinu Ootsing
Tegevusteraapia I kursuse üliõpilane

Kulgemine (ingl. k flow) on huvitav kogemuslik nähtus, mida on tegevusteraapias (seda otseselt teadvustamata) kasutatud juba selle eriala algusaegadest alates: terapeudid on analüüsinud, hinnanud ja kohandanud tegevusi, et kindlustada oma klientide toimetulek nendega oma tegevusvõime piirides. Kuid USA psühholoogiaprofessor Mihály Csíkszentmihályi andis kulgemisteooria sõnastamisega (1965, 1975) uued võimalused näha tegevust kui terapeutilist vahendit inimese eluga rahulolu ja tervise edendamisel.

Niisiis, milles see omapärane nähtus seisneb? Kulgemiseks nimetatakse mingisse tegevusse süvenemise tagajärjel inimese teadvuses tekkivat subjektiivset psüühilist seisundit, koos tugeva, kuid sundimatu tähelepanuga, mille puhul inimene kogeb naudingut, eneseteadlikkuse nõrgenemist, ajatunnetuse muutumist ja täielikku kohalolekutunnet. Selles positiivses seisundis viibimine tõstab inimese sisemist motivatsioonitaset ja võimaldab seeläbi avastada ja arendada oma oskusi. Kulgemine seostub kergus- ja meeldivustunde kogemisega, mis ilmneb juhul, kui inimene on täielikult haaratud mingist intellektuaalset või füüsilist väljakutset pakkuvast tegevusest ning kui inimese võimed korreleeruvad käsiloleva tegevuse nõudmiste ja võimalustega kas individuaalsetes või grupitegevustes.

Kulgemist iseloomustab:

  • täielik keskendumine käimasolevale tegevusele;
  • tegevuse üle kontrolli omamise tunne;
  • selge eesmärgi tunnetamine;
  • eneseteadlikkuse kadumine, millega kaasneb oma murede unustamine;
  • ajataju muutumine;
  • valikuvabaduse tajumine tegevuse igas etapis;
  • tegevuse tähenduslikkuse tunnetamine;
  • silmapilkse ja ühemõttelise tagasiside saamine edenemisest;
  • teadvuse sulandumine tegevusse;
  • tunne, et tegevus on tasuv iseenesest (tegevus tegevuse enda pärast).

Kulgemisseisundi tekkimiseks vajalikud eeldused ja tingimused:

  • eesmärgipärane ja tähenduslik tegevus;
  • inimese huvi tegevuse vastu;
  • motivatsioon;
  • keskendumisvõime;
  • sobivad keskkonnatingimused (rahulik, turvaline, vaba segavatest ärritajatest ja liigsetest stiimulitest);
  • tegevuse tajutava väljakutse astme ja inimese tajutavate oskuste taseme vaheline tasakaal..

Tegevusliku kogemuse olemuse (kvaliteedi) analüüsimise mudel

screen-shot-2017-02-07-at-14-16-31

Joonis 1. 8-kanaliline mudel subjektiivse tegevusliku kogemuse olemuse ja sellega kaasnevate meeleolude analüüsimiseks (Jonsson jt 2005: 121, kohandatud).

Kõrge oskustaseme ja kõrge väljakutsetaseme vahelist tasakaaluala nimetatakse „kulgemise kanaliks“ ehk optimaalseks staadiumiks. See tähendab, et kulgemine esineb juhul, kui inimese võimed pannakse kõige optimaalsemal viisil proovile – indiviid kogeb parajat väljakutset tegutsedes oma võimete piirides. Ülaltoodud tegevusliku kogemuse mudelist võib näha, et kulgemise seisundit vastandatakse ärevuse, mure, igavuse ja apaatiaga. Kui tegevuse sooritamiseks vajaminevaid nõudmisi tajutakse oma võimetest üle olevatena, kogetakse muret ja ärevust. Kui aga tegevuse nõudmised ei vasta inimese tajutavale oskustasemele, tuntakse igavust või apaatiat. Selleks, et jääda mingi tegevuse sooritamisel kulgemise kanalisse, peab inimene tajuma, et tegevuse nõudmised suurenevad, kui tema enda oskused paranevad.

Tegevusi, mis on potentsiaalsemad kulgemiskogemust tekitama, nimetatakse autoteelilisteks tegevusteks. Need kätkevad eneses mingit väljakutset, uurimis- või avastamisvõimalust, probleemilahendamist, loomingulisust või selget saavutatavat eesmärki. Sellised tegevused võimaldavad selget ja kohest tagasisidet tegevusprotsessi edenemisest ning nõuavad tegutsejalt täit tähelepanu. Näidetena võib tuua mägironimise, purjetamise, musitseerimise, kirurgilise operatsiooni läbiviimise, maalimise, tantsimise, malemängu, spordiharrastuse jne.

Kulgemiskogemusega võivad kaasneda psüühilised muutused nagu: teadvuse korrastumine, õnne- või rahulolutunne, oskuste arenemine, kohanemisvõime paranemine, üldine parem enesetunne, minapildi paranemine, isiksuse arenemine, täielikum elust haaratus, elukvaliteedi tõus.

Kulgemise kasutamise ajalugu tegevusteraapia teoorias ja praktikas

M. Csikszentmihalyi – andis kulgemisteooria sõnastamisega (1965) uued võimalused näha tegevust kui terapeutilist vahendit inimese eluga rahulolu ja tervise edendamisel. Ta väitis (1975, 1988, 1990, 1992), et inimese teadvus korrastub kulgemise ajal, mistõttu minapilt täiustub ja selle järgselt tunneb inimene end harmoonilisemana ja terviklikumana.

M. Massimini, M. Csikszentmihalyi, M. Carli – arendasid (1988) välja kulgemiskogemuse mõõtmise metoodika (ESM) ja koostasid kogemuse olemuse analüüsimiseks 8-kanalilise mudeli, mida hiljem arendati 16-kanaliliseks. Samuti rõhutasid nad kulgemise juures keskkonnatingimuste tähtsust.

S. Jackson – arvestas (1989) kulgemisega iseseisvaks eluks oskuste arendamise programmis noortele täiskasvanutele.

M. Carlson ja F. Clark – nägid (1991) kulgemisseisundis vahendit aitamaks leida kliendile tähenduslikke, eesmärgipäraseid, seesmiselt motiveerivaid ja enesetunnet parandavaid tegevusi.

K. Jacobs – uuris rahulolu ja kulgemise suhteid töökeskkonnas ning kirjeldas (1994) katsete tulemusel kulgemist kui positiivset tunnet, mis tekib juhul, kui indiviidi oskuste ja väljakutsete vahel mingi tegevuse tegemisel valitseb tasakaal.

C. Christiansen, C. Baum, H. Jonsson, S. Josephsson – käsitlesid (1997) kulgemist kui terminit, mis kirjeldab saadava subjektiivse kogemuse olemust.

G. Kielhofner – nägi (1997) kulgemisteoorial seost motivatsiooni, tahte ja tegevusrõõmuga, samuti loomuomase sooviga igavust vältida. Rõhutas ka sobiva keskkonna tähtsust.

A. Wilcock – nägi kulgemisteooria seoseid tegevuse mõju käsitlemisega evolutsiooniprotsessis (1998).

H. A. Emerson – uuris (1998) kulgemise kogemise võimalikkust skisofreeniahaigete puhul.

K. Rebeiro ja J. Polgar – arvasid (1999), et kulgemisvõimaluse silmas pidamine võiks olla tegevusterapeudile abiks tegevuse, keskkonna ja inimese erinevate aspektide analüüsimisel, aidata kaasa „just paraja“ väljakutse valimisele.

A. Fisher – näitas, et kulgemine omab tähendust vaid kliendikeskse tegevusteraapia puhul, see ei mängi rolli terapeudi initsieeritud tegevuste ega funktsionaalsustreeningu puhul. Kulgemise tekkimiseks on oluline tegevuslik kaasatus ja tähenduslikkus kliendi jaoks.

S. Rodger ja J. Ziviani – seostasid kulgemist ja autoteelilisi tegevusi positiivse mõjuga hakkamasaamisel ühiskonnas ja rõhutasid selle tähtsust õppimisprotsessis (2006).

Kulgemise kui nähtuse edasise uurimise suunad

Uurimisküsimused:

  • Millisel hetkel tegevusprotsessis on võimalik kulgemise ilmnemist tuvastada?
  • Kas keskendumishäirega inimene on võimeline kulgemist kogema?
  • Kas tegevusterapeut saab hinnata konkreetse inimese puhul neid omadusi või iseloomujooni, mida on vaja kulgemise kogemiseks?
  • Kas erinevatesse sotsiaalsetesse või etnilistesse gruppidesse kuuluvad inimesed kogevad kulgemist erinevalt?
  • Millised tingimused edendavad ja millised pärsivad kulgemist?
  • Kuidas kulgemiskogemused mõjutavad rehabilitatsioonitulemusi?
  • Kas inimesed, kes kogevad tihti kulgemist, erinevad näiteks kohandumisvõime poolest nendest, kes seda ei tee?
  • Millised on pikaajalise kulgemisseisundi puudumise tagajärjed?
  • Kuidas mõjutab kulgemisseisundi tekkimist inimese neurokeemiline tasakaal?

Kasutatud kirjandus

Csikszentmihalyi, M. (2007). Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia. Tallinn: Pegasus.

Emerson, H. A. (1998). Flow and occupation: A rewiev of the literature. Canadian Journal of Occupational Therapy, 65(1), 37–44.

Jonsson, H., Josephsson, S. (2005). Occupation and meaning. Kogumikus: Christiansen, C. H., Baum, M. (Ed). (2005). Occupational therapy: performance, participation and well-being (116–133). New York: SLACK Incorporated.

Reed, K. L. (2005). An annotated history of the concepts used in occupational therapy. Kogumikus: Christiansen, C. H., Baum, M. (Ed). (2005). Occupational therapy: performance, participation and well-being (567–628). New York: SLACK Incorporated.

Rodger, S., Ziviani, J. (Ed). (2006). Occupational therapy with children: Understanding children’s occupations and enabling participation. Oxford: Blackwell Publishing Ltd.

Wright, J. (2004). Occupation and flow. Raamatus: Molineux, M. (Ed). (2004). Occupation for occupational therapists (66–77). Oxford: Blackwell Publishing Ltd.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s