Hobuteraapia

Hobuteraapia roll tegevusteraapias: tegevustes kaasatuse suurendamine autismispektri häirega lastel

Refereeris: Mari Kivisalu
Tegevusteraapia üliõpilane

Autismispektri häiretega laste (ASH) võime on sageli tähenduslikes tegevustes ning suhtluses kaastaud olla madal. Iseloomulik on stereotüüpne ja korduv käitumismuster ning piiratud  huvialade ring. ASH lapsed eelistavad inimestega suhtlemisele pigem üksi mängimist ja esemeid. Need asjaolud on lapse arengus takistavateks teguriteks. 

Arvatakse, et hobuteraapia pakub muudele teraapiatele head täiendust just tänu tegevuse erilisusele ning uudsusele ja erinevatele osategevustele (nt saduldamine, hobuse eest hoolitsemine, ratsutamine). Alltoodud kokkuvõte on tehtud uuringust, kus uuriti hobuteraapia mõju autismispektri häirega laste tegevusse kaasatuse suurendamisele. Uurimusel oli kolm faasi: esmane hindamine, sekkumine ning järelhindamine.

Uuringusse valiti 19 ASH-lapse hulgast 7 last vanuses 3-8 eluaastat, kes mõistsid inglisekeelseid korraldusi, ei avaldanud hobuste ega ratsutamise suhtes vastumeelsust ega agressiivsust ning kellel puudus varasem ratsutamiskogemus. Lisaks käisid kõik lapsed eakohases õppeasutuses, nad kõik kasutasid logopeedi-, füsioterapeudi-, tegevusterapeudi- ning eripedagoogi teenuseid. Laste kognitiivsed võimed ja sotsiaalsed oskused olid erineva tasemega. Kognitiivsete võimete testimist selle uuringu sees eraldi läbi ei viidud.  

 Esimene faas koosnes esmasest hindamisest, mis leidis aset mänguliste tegevustena mängutoas, kus olid matid, pallid, spordivahendid, kiiged ja batuut. Jämemotoorseid oskusi hinnati läbi pallimängude, hüppamise ja kukerpallitamise. Peenmotoorseid ning kognitiivseid oskusi vaadeldi peamiselt läbi lauamängude ning mänguasjade kasutamisoskuse. Hindamist viidi läbi olenevalt lapsest 9-11 sessiooni vältel, et last jälgida ja teha kindlaks lapse käitumismustrid. 

Teine faas koosnes sekkumisest, mis leidis aset ratsutamiskeskuses (olenevalt lapsest 9-12 korral 2,5 kuu vältel), kus toimusid tegevused seoses ratsutamise ja hobuse hooldamisega (jämemotoorsed tegevused) ning osaliselt tegutseti rahulikus keskkonnas laua taga istudes hobuseid joonistades või hobustega seotud lauamänge mängides (peenmotoorsed tegevused). Samaaegselt said stimuleeritud nii kognitiivsed võimed kui tasakaal ja kehatunnetus. 

Ratsutamisel kasutati erinevaid mänge, nt rõnga võtmine ning viimine maneeži teise otsa. Lisaks terapeudile oli abis veel kolm abilist (2 turvasid last külgedelt, kolmas jalutas hobust). Lapsega suhtles ainult terapeut nagu ka esmasel hindamisel. Alguses olid sessioonid väga kontrollitud, et laps kohaneks keskkonnaga ja õpiks erinevaid tegevusi tegema ning sobivalt käituma. Aja möödudes oli võimalik anda rohkem initsiatiivi juba lapsele endale, pakuti erinevaid valikuid, võimalust tegevusi algatada ja erinevaid ülesandeid lahendada. Oskuste kasvades kasutati lapse tähelepanu äratamiseks traavi (hobuse jooks e traav tekitab üles-alla hüplemist ja rappumist).

Kõikide laste eesmärgiks oli tegevuses osaluse suurendamine. Pool uuringu perioodist ratsutasid lapsed eraldatud vaiksel väliplatsil ning ilmade halvenedes pool ajast sisemaneeźis, kus toimusid paralleelselt ka teised teraapiad ning müra tase oli suurem. Kasutati hästi treenitud ja rahulikke hobuseid, kes vahetusid treeningute lõikes. Sekkumisel kasutas tegevusterapeut teaduspõhiseid strateegiaid tähelepanu ja keskendumise taseme tõstmiseks nagu erinevate valikute pakkumine, järkjärguline kõrvalabi vähendamine, lapse tegevusest lähtumine, lapsele rohkem huvipakkuvate tegevuste tegemine, tegevuste osadeks lahutamine, sõnaline toetus ja julgustamine, erinevate hääletoonide kasutamine, erinevad skeemid ning piktogrammid. 

Kolmas faas koosnes järelhindamisest, mis leidis aset sarnaselt esmahindamisele mängutoas (korrates sama läbiviija poolt esmase hindamise olustikku). Järelhindamist jätkati ühe kuu vältel, et teha kindlaks, kas muutused on selle perioodi vältel püsivad. Iga tegevus kestis 45-60 minutit, millest pool aega tegeleti peamiselt jämemotoorikat ning pool peenmotoorikat aktiveerivate tegevustega

Esmases hindamises, sekkumises ning järelhindamises esinesid mõned erisused. Nimelt esmase ja järelhindamise ajal anti lapsele erinevaid uusi mänguasju (mis eeldasid nii jäme- kui peenmotoorika kasutust), et teha kindlaks lapse kohanemisvõimet uue ärritajaga. Tasakaalu ja kehatunnetuse hindamiseks kasutati mängutoas esmasel ja järelhindamisel nt tavalist kiike, võrkkiike ja batuuti. Laps sai ise valida, milline tegevus talle enim meeldib. Sekkumise ajal aga muutis terapeut ise hobuse liikumiskiirust, et vastavaid oskusi edendada. 

Andmete analüüsimiseks lõpptulemuste tegemiseks kasutati video ja helisalvestuste  kodeerimist ning andmetöötlusprogramme, mille abil sai selekteerida materjalidest välja aja, mil laps oli tegevuses kaasatud ja keskendunud ning millal ta kaotas huvi. Esmase hindamise ajal oli laste keskmine kaasatus 77%, sekkumise ajal oli laste kaasatus ja tegevusele keskendumine 95,5-99,3% ja järelhindamisel püsis sekkumise aegne kõrge näitaja samal tasemel, vaid ühe lapse puhul oli mõningast tagasilangust märgata. Sellel lapsel oli raskusi muutuvas olukorras kohanemisega, kuid siiski oli vastav toimetulek võrreldes algse näitajaga tunduvalt parem.

Ülejäänud laste näitajad püsisid kuu aja jooksul samal tasemel peale hobuteraapia lõppu. On oluline ära märkida, et laste kaasatus kasvas hüppeliselt kohe sekkumise algusfaasis ning püsis sarnasel tasemel kogu sekkumise jooksul. Muutused olid kõigile osapooltele selgelt märgatavad. Muutuseid märkasid nii lapsevanemad, kui laste õpetajad. Kirjeldati, et laps on muutunud rõõmsamaks ja jutukamaks, paranes kohanemisvõime, pikenesid laused ja suurenes osavõtlikkus ning tegevuste algatamise võime. Lastele meeldis kõikidest tegevustest enim traav. Traavi sõitmine kutsus lastes esile naeratusi, naeru ja mõnel juhul isegi laulmist. Teised lemmiktegevused olid hobuse saduldamine ning toitmine. Seitsmest lapsest viis jätkasid ka edaspidi ratsutamisega.  

Hobuteraapia kasutamisel tegevusteraapias on positiivne mõju väikeste ASH-iga laste võimele olla kaasatud täiskasvanu poolt juhendatud tegevustes. Kuigi veel paljud sellega seonduvad asjaolud vajavad edasist uurimist, on positiivsed mõjud ilmsed. Tuleb välja selgitada, millistel tingimustel sedalaadi sekkumised kõige paremini toimivad. Hobuteraapia on oma võimalustega hea alternatiivne sekkumise meetod tegevusteraapias.

Kasutatud kirjandus 

Llambias C., Magill-Evans J., Smith V., Warren S. (2016) Equine-Assisted Occupational Therapy: Increasing Engagement for Children With Autism Spectrum Disorder. American Journal of Occupational Therapy, September 2016, Vol. 70

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s