Töötamine kodututega

Tegevusteraapia roll kodututega töötamisel Austraalia näitel

Refereeris: Meigrit Matsiselts
Tegevusteraapia üliõpilane 

Kodutuse probleem on hiljutiste aastatega pälvinud üha rohkem tähelepanu, sest kodutute inimeste arv on maailmas silmmärgatavalt tõusnud. Austraalias Queenslandis on antud probleemiga tegelemiseks loodud multidistsiplinaarsed meeskonnad, kelle peamine tähelepanu on pööratud kodutute inimeste tervise, narkootikumide ja alkoholi rehabilitatsioonile. Nendesse meeskondadesse kuuluvad ka tegevusterapeudid, kes enda kindlate oskuste ja teadmistega edendavad kodutute inimeste tegevusvõimet ja iseseisvat toimetulekut. 

Kodutuid liigitatakse kolme kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad inimesed, kellel puuduvad tavapärased elukohad ja keda peetakse kodutuks peamiselt tänavatel, mahajäetud majades ja autodes elamise ning parkides magamise alusel. Teise kategooriasse kuuluvad need kodutud, kes vahetavad pidevalt peavarju otsides elukohti. Kolmandasse kategooriasse kuuluvad kodutud, kes elavad pansionites pikemaajaliselt. 

Kodutust põhjustavad paljud tegurid. Inimesed, kes on kodutuks jäämisel riskigrupis, tunduvad silmitsi seisvat paljude raskustega, näiteks kodu ja pere vägivald, vaimse tervise häired, narkootikumide ja alkoholi sõltuvus, halb tervis ja vaesus. Need inimesed, kes seisavad silmitsi sotsiaalse survega nagu töökaotus, väljatõstmine või püsisuhte lõpetamine, toe ja oskuste puudumine, piiratud tegevusvõime vanuse või puude tõttu, võivad samuti kodututeks jääda. Inimesed, kes on kodutud, on jäetud välja paljudest aspektidest nagu haridus, töötamine, majapidamine, sotsiaalvõrgustikkudes osalemine ja terviseabi. Kuna ellujäämisest saab kodutute peamine eesmärk, siis on kodutute tegevused suunatud ellujäämisele tänaval. 

Autraalia Ühenduse (the Commonwealth of Australia) andmete kohaselt on kodutuid igal ööl 105 000. Loenduse ajal andis Austraalia Statistika Büroo (The Australian Bureau of Statistics) juhuslikult loendades ülevaate inimestest, kes kogeb kodutust peavarjuta olles ja inimestest, kes viibivad varjupaikades. Nendest 56% oli mehi ja 44% oli naisi. 60% meestest olid üle 35-aastased. Viimase viie aastaga tõusis kodutute naiste ja laste arv 33%.

Queenslandis loodud kodutute tervise edendamise meeskonnad on multidistsiplinaarsed, mis koosnevad tegevusterapeudist, meditsiini- ja hooldusspetsialistist, sotsiaaltöötajast, psühholoogist, sõltuvusega tegelevatest spetsialistidest. Kodutute tervise edendamise meeskondades töötab 20,5 multidistsiplinaarset töötajat, kes töötavad ületundidega 7 päeva nädalas, 365 päeva aastas. Tavapärase päevavahetuse moodustavad haiglas praktiseerivad arstid, õhtused vahetused ja nädalavahetused katavad teised 2 meeskonnaliiget. Iga päev algab sissevõtmisega – meeskonnale tutvustatakse uusi abivajavaid kodutuid, keda on teenusele saamiseks teiste poolt soovitatud. Inimene, keda meeskonnale soovitatakse, peab vastama esimese või teise kategooria kodutusele ja tal peab olema vaimne häire ja/või sõltuvushäire. Peamisteks diagnoosideks on depressioon, skisofreenia, ainete kuritarvitamine, bipolaarne häire või isiksushäire. Tavapäraselt soovitatakse meeskonnale kuus 40 inimest, kes on teenusel lühi- või pikaaegselt. 

Enne koostöö alustamist kodutu inimesega tehakse talle laialdane hindamine, et koostada individuaalne raviplaan. Need raviplaanid tuvastavad kodutu inimese bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid. Plaanidesse pannakse kirja klientide eesmärgid ja sekkumisstrateegiad eesmärkide täitmiseks. Neid plaane koostab tegevusterapeut koostöös kliendiga. Iga klient saab endale juhtumikorraldaja. Kliendi nõusolekul hakkab juhtumikorraldaja tegelema teenuste pakkujatega, et tagada järjepidev ja laialdane abi ning ravi. Kuna vajadus terviseabi ja teiste vajaduste järele on vastastikuses seoses, siis koostöö teiste teenustepakkujatega on eluliselt tähtis. 

Tegevusteraapia põhiline eesmärk antud sihtgrupiga on inimeste abistamine, kes tunnevad ennast välja jäetuna, isoleerituna, lootusetuna või väärtusetuna. Selleks peavad tegevusterapeudid kindlustama kodutu inimese keskkonda ja tugevdama nende sotsiaalvõrgustikku. Selline lähenemine on tähtis inimese vaimse tervise taastamisel ja tegevusvõime suurendamisel. Kodututega tegeledes on tegevusterapeutide järele suur vajadus. 

Tegevusterapeudid omavad meeskonnas nii üldiseid kui ka tegevusteraapia spetsiifilisi rolle. Nii nagu teised liikmed tiimis, lõpetavad ka tegevusterapeudid kliendi tarbimis- ja riskihindamise, viivad läbi vaimse tervise vaatluse, formuleerivad taastusplaani ja kaasavad kliendi juhtumikorraldusse. Lisaks sellele viivad tegevusterapeudid läbi funktsionaalse ja finantsilise hindamise, mis võib koosneda intervjueerimisest ja praktilistest ülesannetest. Standardiseeritud hindamine võib koosneda aga tähendusrikaste tegevuste määratlemisest. Määratletud tegevused võivad koosneda tegevustest, millega on klient hindamise hetkel seotud või tegevustest, mis võivad olla tulevikus tähtsal kohal.

Tegevusterapeut abistab klienti ka suuremate rollide taastamises, sh vanemaks või pereliikmeks olemise rolli. Kui klient on saanud majandusosakonna poolt elukoha, siis võidakse tegevusterapeuti kutsuda kliendile õpetama ka majapidamisoskuseid, näiteks igapäevaelutoimingute teostamist (isiklik hügieen, puhkeaja plaanide tegemine, maja koristamine, pesumasina kasutamine). Selline abi aitab kodutuid märkimisväärselt.

Tegevusterapeutide liitmine meeskonnaga on olnud pidev väljakutse. Näiteks kohtumistel töötajate kohalolu nõuab koostööd ja paindlikkust, eriti siis, kui kliendil ei lähe hästi, mis nõuab veelgi rohkemat aja panustamist. Kuna meeskonnaliikmed töötavad ka hommikuti ja õhtuti, kaasnevad klientidega kohtumistel ka riskid. Kohtumistel võivad kliendid olla joobes ja agressiivsed, mille tõttu võivad töötajad sattuda ohtu. Lisaks sellele toimub töö vahetustes, mis on tegevusterapeutidele uudseks kogemuseks. Kasutades üldiseid vaimse tervise oskuseid, peavad nad proovima ja säilitama enda identideedi tegevusterapeutidena ja tõestama enda eriala spetsiifilisi oskusi.  

Kasutatud kirjandus

Lloyd, C., Bassett, H. (2012). The role of occupational therpy in working with the homeless population: An assertive outreach approach. New Zealand Journal of Occupational Therapy. 59(1), 18-23. 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s