Refereeris: Kristiina Didrik
Tegevusteraapia õppetooli õppejõud
Tänapäeva maailm on igal tasandil liialt mürarikas, et koormab üle inimese meeled ning omab kahjustavat mõju tänu psüühilisele ja füsioloogilisele (üle)stimuleerimisele.
Taimedega looduskeskkond on lihtne ja kergemini arusaadav ning see mõjub ärevust ja stressi vähendavalt.
Inimese reaktsioon taimedele on seotud varajase (lapseeas) õppimisega ja selle keskkonnaga, kus inimene kasvas. Seetõttu suhtuvad inimesed positiivsemalt just oma kasvamise ajal kogetud ja äraõpitud looduskeskkonda ning taimedesse, mis olid sellele iseloomulikud. USA näide: teksaslased eelistavad lagedaid maastikke põllu- ja pinnakattetaimedega ning oma aiad püüavad samuti rajada madala taimestiku ning avara vaatega. Sama põhimõtet Eesti konteksti tuues, võib näiteks mõne meie aladel levinud kultuurtaime kasvatamine omada inimesele suuremat tähendust kui mõne eksootilisema liigi kasvatamine. Leitud on, et tänapäevase lääne kultuuri inimestel seostuvad loodusega pigem positiivsed tunded ja linnakeskkonnaga pigem negatiivsed tunded.
Inimese reageerimine taimedele on ka seotud evolutsiooniga, kuna alguses koosnes elukeskkond põhiliselt taimedest. Inimene reageerib positiivselt teatud taimekooslustele ja teistele looduse osadele nagu kividele ja veekogudele, millega ollakse juba ajalooliselt tuttav. Kõige positiivsema mõjuga on sellised looduskeskkonnad, mis meenutavad ürginimese ellujäämise seisukohalt soodsaid keskkondi ehk selliseid keskkondi, mis pakkusid toitu, vett ja kaitset (nt teatud kujuga puud meelitavad ligi, kuna kannavad söödavaid vilju, looklevad liikumisrajad looduses võimaldavad tihedas taimestikus edasiliikumist jne).
Taimede mõju on taastav, ükskõik, kas tegemist on passiivse tegevusega (nt pargis pingil istumine) või aktiivsega (ise taimedega tegelemine). Läbi erinevate uurimuste on tõestanud, et loodus ja taimed aitavad taastada ja tasakaalustada tervist: osade uuringute puhul tegelesid inimesed otseselt taimedega, teiste puhul nad ainult jalutasid läbi looduse ja mõlemal juhul olid tulemused nähtavad (vererõhk alanes, lihaspinged alanesid, stressitase vähenes). Isegi nii väikese aja puhul nagu neli kuni kuus minutit visuaalset kontakti taimedega (nt linna istutatud puude vaatamise läbi), oli võimalik stressitaset leevendada.
See, milliseid keskkondi inimesed eelistavad, sõltub igast indiviidist isiklikult. Kellele sobib avar maastik, kellele vähem avar ning suurema taimede arvu ja tihedusega. Kõige suurem hulk inimesi aga tunneb ennast mugavalt nn pargi-tüüpi looduskeskkonnas.
Taimedega keskkond võimaldab eemale minna stressitekitavast olukorrast ning viia mõtted mujale; kogeda avarust (mitte ainult füüsilises mõttes); olla ümbrusest lummatud ja lasta oma tähelepanul maksimaalselt haarata ja märgata ilma sellega kaasneva pingutuse või stressita; ning lisaks tunda oma kokkusobivust keskkonnaga
Järgnevalt mõned näited looduse ja taimede mõjust uurimistulemuste põhjal:
kontoritöötajad, kellel puudus aknast vaade taimedele, kaunistasid oma ümbrust rohkem looduspiltide ja muu sellisega;
töötajad, kes nägid aknast looduskeskkonda, tundsid vähem tööstressi, olid oma tööga rohkem rahul, kogesid harvemini peavalusid;
vangid, kelle kongiaknad olid looduse (põllud, talumaastik) poole olid vähem haiged kui need, kelle aknad olid taimedeta sisehoovi poole;
sapipõieoperatsioonijärgsed patsiendid, kes nägid aknast puid ja loodust, kasutasid vähem valuvaigisteid, paranesid kiiremini (st haiglapäevad vähenesid) ning andsid haigla personalile positiivsemat tagasisidet kui need, kes nägid ainult seina.
Kasutatud kirjandus
Haller, R.L., Kramer, C.L. (2006). Horticultural Therapy Methods: Making Connections in Health Care, Human Service, and Community Programs. CRC Press.
EESTI TEGEVUSTERAPEUTIDE LIIT - BLOGI 